Kevadel oli väga raske otsust teha, kuhu noortega laagerdama minna. Juhendaja Kalli Rõõmusaare tuli mõttele, et käidud on nii Saaremaal kui Lõuna-Eestis, seega võiks minna avastama Hiiumaad. Nii saigi otsus vastu võetud ja 5. juulil startiski buss 50 noore ja juhendajaga 7 klubist kaheks päevaks Hiiumaale.
Et Noorteühing Eesti 4H saab sel aastal 30.-aastaseks, siis oli meie mõtteviis teha kõigile head, alustades iseendast, sõpradest jne. Bussis said noored kätte lõngadega koti, kust igaüks sai punuda käepaela oma uutele tuttavatele ning selge see, et ilma ei jäänud ka vanad sõbrad. Eriti usinateks paelapunujateks osutusid poisid. Kerda võttis vastu otsuse, et punub paelad kõigile osalejatele ja nii ta tegigi.
Paljud noored ei olnud varem praamiga sõitnud ja see tekitas suurt elevust. Kiires tempos sai kogu praam uudistatud ja mööduvale Tiiu-praamile ka lehvitatud.
Esimene peatus saarel oli Ristimägi. Noored kuulasid huviga legendi ja meisterdasid juurde uusi riste. Edasi sõideti Hiiumaa Militaarmuuseumi, kus noored jaotati kahte gruppi ja giidide Mati ja Arnold Aare juhtimisel sai nii mõnigi uus teadmine omandatud. Noortele pakkusid suurt huvi maa-alused käigud, kus oli sama-aegselt nii hirmus kui põnev. Julgemad laskusid kuni 9m sügavustesse ruumidesse. Kui väljas valitses 30-kraadine kuumus, siis käikudes oli meeldivalt jahe ja pikemalt viibides hakkas isegi pisut külm. Tänasime oma giide ning sõitsime edasi Tahkuna tuletorni juurde vaatama Estonia mälestusmärki, mis on püstitatud Estonial hukkunud lastele, autoriks Mati Karmin.
Järgmine peatuspaik, Eiffeli torni kogupere seikluspark, oli vaieldamatult noorte lemmik. Seal leidis igaüks tegevust. Juhendajatelgi oli labürindis tegemist, et ikka õigest uksest väljuda, millel silt – oled geenius ja kiikuda kõige pikemal rippkiigel. Kuna ilm oli vägagi soe, siis nii mõnigi noor sulpsatas vette, aga sellest polnud midagi, sest elamus oli seda väärt. Saame rõõmuga öelda, et nüüd oleme oma Pariisi Eiffeli torni ära näinud ja kes julges ronida, ka käinud.
Õhtusöögi ja järgmise päeva hommikusöögi eest täname Luige baari omanikku Martit. Õhtusöögi saime endaga kaasa ning mõnulesime Kassaris kiigeplatsil, istusime murul ja nautisime saare loodust. Ürituste korraldamise jooksul võib alati ette tulla muudatusi ning kuna olime ootamatult jõudnud oma sõiduga Kassarisse, õhtu oli imeline, mõnusalt soe ja keegi ei olnud väsinud, siis kohapeal ühine otsus oli – teeme järgmisesse päeva planeeritud matka Sääre Tirpu juba samal õhtul. Seda enam, et järgmisel päeval lubas tulla väga kuum ja päikseline ilm. Igal noorel ja juhendajal oli kaasas oma kivi, millel kirjas 4H ja oma nimi. Soov oli Hiiu vägilasel Leigril aidata ehitada teed Saaremaaga kokku, nagu räägib legend. Kuna igaüks kõndis omas tempos, siis kes lõppu ei jõudnud, need jätsid oma kivi poolele teele. Tragimad käisid ikka lõpus ära. Lisaks olid emotsioonid laes, kui kohtuti hobustega.
Ööbima sõitsime Pühalepa Vaba Aja Keskusesse, kus meid tervitas maja perenaine Klaire Leiger. Saime teada, kuidas saare noored õpivad, vaba aega sisustavad ja mis tegevusi teevad kogukonnaga koos. Tänutäheks jätsime Klairele 4H-d tutvustavad meened, ka ühe linnupuuri, mille saavad ise kokku panna ja saare lindudele rõõmu valmistada. Magama ei saanud sugugi kohe minna, sest maja kõrval olid välitrenažöörid ja kiik, kus tegevust jätkus poole ööni. Samuti said uued soengud peaaegu kõik tüdrukud, sest juhendaja Eerika punus kõigile vahvad patsid. Täname siinkohal väga hea vastuvõtu eest rõõmsameelset Klairet!
Kui hommikusöök söödud, startisime Kõpu tuletorni. See oli enda hea proovile panek, sest trepiastmed olid päris kõrged, aga keegi ei nurisenud ja nii see vana tuletorn vallutatud saigi. Järgmine peatus oli elamuskeskus Tuuletorn. Giidi saatel saime teada väga palju saare ajaloost, nende inimestest, toredatest legendidest, juttudest ja muidugi proovida kõiki atraktsioone. Näod naerule võtsid kindlasti tuuletuba ja ilmatuba. Õppida sai ka hiidlaste keelt. Nüüd teavad kõik, et harakas on kiitsakas ja notsu ups ning vares korp. Põnevust tekitas suur ronimissein, kus lõppu jõudsid Liisa, Elis, Hella-Maria ja Lisandra.
Maitsvat lõunasööki pakkus meile Rannu pubi. Kui kõhud täis, leidsime veel ka aja meres supelda. Palavus maha raputatud, saime asuda teele Heltermaa sadamasse, kus sai veel pronksskulptuur „Vanamees ja kits“ jäädvustatud, millest jällegi tore legend.
Kogu sõidu eest täname William Reisi ja bussijuht Williamit, 4H juhatust ja Eesti Pagarit, kes toetas lapsi sõidul saiakestega.
Pärnumaa piirkonnajuht Inga Raudsepp
Pilte reisist näeb: